eile

:: Wednesday, October 11, 2006 ::

See et sa kirjutada oskad, ei tähenda veel et sa kirjutada oskad.

No ma siis omaarust käisin suvel Eestis ka natsa. Ma ei hakka rõhutamagi kuidas ma arvan et aeg käib ebanormaalse kiirusega. Johann alati ütles et peale 21 saamist ei pane enam üldse tähelegi kuhu päevad kaovad. Ja now that I'm 23 I feel old as hell ka natsa. Aga midagi teha pole sest elukene on selline. No ja juunist on järsku saanud Oktoober. Ilmad on külmaks läinud ja elukene on edasi läinud. Suvi oli täiesti erakordne taaskord. Mul tekib Tallinnaga ja Eestiga üldse alati kõige kõigem igatsus peale kui ma nüüd mõtlema hakkan selle peale. Vaatan fotosid või mida iganes. Esimene nädalavahh kui ma Tallinnasse jõudsin, läksime Johhi, Henry ja Raineriga Illusiooni Johhi laivile. Päeval. No ja laiv laiviks ja sõit sõiduks. Tagasi sõites aga päike tõusis alles. Kell oli vist a'la pool 4 hommikul. Ja täiesti ebareaalselt kaunis oli. Kohe seal kus see menopausiga tädi töötab seal vaese-mehe Hollywoodis. No natsa enne seda tegelt. Üritasin siis selgeks teha kaassõitjatele kui kaunis see on mis ma näen. Nemad eriti ei mõistnud mind sel öösel. Ja me panime Henryga tagapingil päris korralikult tinti ka see reis nii et mu emotsionaalsus oli võibolla ka tollest tingitud ja neid fotosid tagantjärele vaadates mis ma päikesetõusust tegin, ei saa kübetki kätte sellest kaifist mis sel juuni öösel minu omaks sai. Aga reis iseenesest läks okeilt. Kes umbes 2 tundi hiljem RIFFis oli, see ilmselt kuulis Henry avameelset friistaili üle Onu Bella "Ma Võtsin Viina". Ja siis oligi rummkoola ja hommik käes ja järgmine päev oli Kapusta pidu Krahlis ja no süda tegi selliseid rütmivahetusi et päris murelik hakkas. Lõpuks oli ikka keefiri peost saanud siider ja Lets Go.
Aga tervet suve ma ette kandma päris ilmselt ei hakka. Raamatut ei viitsi enam keegi lugeda nii et ma ei tea kas blogi veel viitsitakse. Keegi üldse mäletab kui oli umbes 2 blogi maailmas vä? Ma küll mäletan. Janno ja Kert olid ja rohkem EI OLNUD. Nüüd on mu blogi link mingi täiesti mammis lambi inimeste blogis kust klikitud on. No ja Blogi? Kõlab tegelt nagu Felix the Cat'i telekamängust üks lõpuboss kelle suust tuli mingit mälli välja ja siis pidi umbes üle hüppama vms. Blog Shmlog.
Ja siis pärast päris mitut all-nighterit ja jalkamatshi ja grilli pidu ja stuudiot ja road-trippi ja mida kõike pöörast pöörast pöörast veel tuli Augusti lõpp ja ma tõmbasin uttu. Jälle. Ja iseenesega kuidagimööda järjekordselt omamoodi vastuolus olles, loomulikult. Isegi ei oska seletada, eriti iseendale, et mis jõud see selline inimese sees on mis nii käituma paneb? Ma käisin 2005 aasta suvel Pärnumaa metsas, Tõstamaa lähedal ühe nõia juures. Üks proua kes elab metsas nii perses sügaval et sinna kõndides jõuab nii mõnegi asja peale mõelda. No et lähed pool 7 umbes bussist välja, siis helistab sulle keegi et mine üle-eelmisest ristmikust tagasi paremale ja siis kõnni metsa ja hoia paremale terve tee. Kell 8 ole kohal. Paduvihma sadas, maa oli puhas muda ja mülka keiss. Jube möll. Ja täpselt kell 8 jõuan ukse ette. Tundub et olen kõndinud üle 3 tunni. Liigesed valutavad, keha on täiesti läbimärg. Täiesti. Ja sauna eesruumis võtab sind vastu see naine kes loobib ruunikive ja vastab kõigile su küsimustele. Minevikku ja tulevikku puudutavaid. No ma siis küsisin ka et mis värk selle nahhuisse gettimisega siis õieti on. Ja vastus oli vastav. Sa lihtsalt oled selline. Hea teada. Ja 1 aasta hiljem kui praktiliselt kõik oleks pidanud olema suhteliselt paigas. Ülikoolis sees päris esireas ja tuba koolist 4 minuti jalutuse kaugusel. Normaalne variant. Õppelaen välja ja elama. Nädalavahetustel koomas või äkki kuskil heal tööl. Reaalselt heal tööl. Ähäh. Ja küsimused mis sind ümbritsevad iga päev on umbes, et palju sa kirjandi said , või mis eriala sa õpid või kui pikk sa oled. Okei, see on niikuinii iga päev igas maailma otsas üsna aktuaalne teema ma olen täheldanud. Teine teema. Sujuv. Ja minema ära. Nahhuisse. Viimased sendid kokku ja kuradi Monexisse ja tuld ra. Ära. Ja tulin selle põlastusväärsele saarele. Korraks sugulase välvoodisse ja siis kui jalad alla enamvähem sain tulid ka teised elamised ja kõik muud jutud. Ja on nüüd hea vä?
Alustasin siin eelmine nädal kooli. Palju sa MsCse said? Mis eriala sa õpid? Kui pikk sa oled? Kuldne. Imelikul kombel sellised asjad ei häiri mind enam. Pohui pole vä. Hommikusöögiks pakike kokat ja Real Madridi mäng telekast. 24-7! Kõige okeim asi. Jalka telekanalid. Kaif. Ja koolis on muidugi täitsa okeid kuradi analüüsijad koos kõik. Heas mõttes loomulikult. Sest kui mina analüüsin räpis peaaegu kõike. Flowst Sneerideni, siis las nemad teevad mis vaja. Muidugi tuleb ka lõpuks välja kõige sellega kui vähe ma reaalselt üldse muusikast midagi tean. Ma ei tea Beckist, Squarepusherist või My Bloody Valentinest sittagi. Ma tean nende laule ja muusikat, aga kust persest mina tean mis HEA on. Ma ei tahagi teada mis see hea siis on. Meeldib või ei meeldi. Kõik tahavad muusikaga erilist kunsti teha. Mis maalimisega juhtus. Mis sai sellest et Oh, mulle meeldib see, ma ostan selle. Nüüd on see et kellegi pintslitõmbed on liiga irratsionaalselt intensiivsed. Okei. No ja türa mulle reaalselt meeldib räpp nii hellalt palju et ma ei oska seda sõnadesse pannagi. Palju paska on muidugi ka. Aga seda on igal pool ja seda ei muuda. Ja ma üritasin nende kuttidega mingit West Indian Girli kuulata, mis oli täiesti okei aga vähesed saavad korraliku räpibiidivastu. Emotsioonid. Kuulad vana Mobb Deepi ja külm hakkab. Tekitab kõheda ja külma koridori efekti. Kujutad ette et räige geto värk. Mitte et ma läbi enda kõrvade sooviks elu aeg getos elada, aga saad aru küll mis ma silmas pean. Või mõni muu hea-hea saund. Elu-sees ei osanud arvata et dnb meeldima hakkab. Hakkas. Elu-sees ei osanud arvata et techo meeldia hakkab, või elektro või mingi muu räigelt gei laks. Hakkas. Julmalt okei on ka. Mitte suurtes kogustes. Väikestes. Aitäh.

:: tomol 6:42 AM [+] ::
...